Tag Archives: laps

laps bussipõrandal nutmas

Eile õhtul nägin netis ringelnud uudist, mille peategelased bussist välja ähvardati tõsta. Meie sõit kulmineerus politseiga, kes lapsega kaasreisijale bussijaama vastu kutsuti.

Sõitsime siis meie pühapäeval Margaretiga sünnipäevalt kodupoole ning sattusime ühe teise naisterahva ja tema lapsega üsna lähestikku. Naisel paistis vanust olema 21(+- 3a), lapsel kasvu järgi 3-4, arengu järgi vähem. Ilmselgelt tegu vaesemapoolse näitega. Emal riided väga kantud, jope plekiline, tuhvel ausõnaga jalas. Lapsel hambad küll kõik juba suus, kuid äärmiselt musta katuga kaetud, ühe käe sõrmed lahases, juuksed silmini ning ainsa mänguasjana paistis kaasas olema aastaid näinud ja ilmselt enam mitte funktsioneeriv rääkiv koer, mis paljudele beebidele 6. elukuu täitumise soetatakse. Kolme aastasele lapsele on tegu juba titeka mänguasjaga. Esimese 15-20 minuti jooksul bussijaamast sõitma hakates oli näha lapse ja naisterahva vahel häiritust, mis tõenäoliselt sellest tingitud oli, et ühistranspordiga sõit neis ebamugavust tekitas, kas siis vähese kasutuse tõttu või rohke rahvaga ühes bussis olemise tõttu.

Iga kümne minuti möödudes hakkas laps aina enam rahutumalt käituma. Rapsis nii ja naa. Ta ei osanud kuidagi olla. Ema oskas seda veel vähem. Küll sahmerdas ta räbaldunud välimusega kotist vett otsida, küll seda, küll teist. Koti lukk käis tal kinni- lahti-maha-üles- lahti- kinni umbes 3x 5 minuti jooksul nö asja tehes, kuid samal ajal ise olukorra käekäigu kujunemise pärast varjatult aina enam paanikasse minnes. Laps oli koos temaga langemas tugevnevasse stressi ning pälvis aina rohkem kaasreisijate tähelepanu. Kes oli jõudnud magama jääda, ärkas. Kui minu tütar ärganud oli, sain asendit muuta ning koputasin tollele noorele naisele õlale ning soovitasin tal lapsele aknast väljas olevaid puid tutvustada. See aga lõhkus niiöelda jää ka teiste reisijate allasurutud ebamugavuses ning olukord jõudis faasi, kus üks meesterahvas kahtlustas naist lapse vastu tahtmist röövimises ning talle hoopiski politsei helistas terve ülejäänud sõidu aja bussijuhiga valvet pidades, et viimane veel jooksu ei paneks. Naisterahvas minu kõrval nõustus sellega, et tegu sotsiaalhoolekande küsimusega võib olla. Ilmselgelt käis selle lapse haldamine naisele üle jõu nii vaimselt kui füüsiliselt, materiaalsusest rääkimata.

Ma pakkusin poisile kriitilisuse haripunktis kohukest, mille ta rõõmuga vastu võttis ja viieteistkümneks minutiks tähelepanu sellele pakendile koondas. Ema ” aitas” tal seda sealjuures ka süüa. Loll poiss ei paistnud ta olevat, kohalikud politseinikud teadsid mainida, et poisi ema mööda arste käib(pidavat haige? poiss olema).. Ei ütleks. Pigem tundus olevat arengus maha jäänud ning seda saab ravida vaid tegeluste ja arendamise käigus. Olukorra subjektiivseks hindamiseks kasutasin oma kaasas olnud kaamera järelejäänud akuraasukest kahjuks jäi kõige aktiivsem tegevus emalt tähelepanu saamiseks peahoopide jagamise ja muu näol aku ulatusest välja, küll aga saab suhtumisest aru ka allolevalt materialilt.

Sellel sõidul oli bussis lähikondlastel kõigil jube olla.

Ma loodan, et kui see naine end ära tunneb, siis ta teinekord oma tähelepanu vajavat poega bussipingi all põrandal jalgu trampida ei lase ning talle aknast väljavaateid näitab ja lapsele ise midagi reisile kaasa märkab võtta kohukese või lasteraamatu näol.

Kui selleks võimalusi ei ole, siis palun need leida. Häid inimesi meie ümber on palju ning küsida võib nii Facebookist kui ka perearstilt. Võimalused on igalpool, neid tuleb vaid osata näha!

Kes selle teemaga jätkuvalt soovivad arutelus jätkata, siis oleks tore, kui keegi annaks nõu, kuidas sellise keerulise lapsega tegeleda kõige õigem oleks.

Eksperiment: mis juhtub siis, kui ema beebit ignoreerib

Allolevas videos selgitab Harvardi Ülikooli doktor Edward Tronic, kuidas laps ema näoilmetest enda läheduse vajaduse rahuldab.

Lapsele on vaja anda kogu oma armastus ning tähelepanu, ta vajab seda. Seda saab väljendada näoilmetega nagu iga ema seda ka teeb. Beebi on siis näiliselt õnnelik, täidetud ja rahulik. Niipea kui ema tuimalt jõllitab, ilma igasuguse ilmeta ta tähelepanu küsimisele ignoreerivalt vastates muutub beebi ebamugavuse tase, ta läheb segadusse ja ta pettub pisarateni.

Bussilooga tõmbaksin ma siinkohal paralleeli, ema ei andnud lapsele näoilmetega vastuseid ning laps läks hüsteeriasse. 

”Ära seisa liikumatult ukseaval, kui laps röögib, et vaid su puudutust tunda. Mine oma lapse juurde. Mine tema juurde million korda.” Peggy O’mara

Doktor Tronicu loodud eksperiment näitab meile, et vaatamata ema liikumatule näole beebi ei lõpeta üritamast temast emotsiooni välja saada. Nad läbivad korduvaid tsükleid püüdes tähelepanu saada, pettuvad, kurvastavad ning nö pühivad põlved puhtaks ning proovivad jälle.
See on hämmastav eksperiment, mida iga ema peaks nägema.

Ükski beebi ei sünni siia ilma kurjana ning minu meelest see vaid tõestab fakti, et beebidel on lõputu optimism, tingimusteta armastus. Proovigem samaga vastata.

MJTM

sinised esmaspäevad on tõepoolest olemas

Problems or blessings.
Depends how to look at it

Niipalju oleks teha ühte ja teistpidi, aga kohati selline tunne, et ma olen halvatud. Nagu nüüd. Käisime Margareti sõbranna Christiana sünnipäeval ning korjasime mingi vahva viiruse, mille tõttu preili nohu ja palavikuga maas on. Lisaks ka oksendas 2x, millest viimase ma endale kraesse sain ja koos dušši alla läksime. Nüüd on mul ka endal neel valus ja nina paks.

Ole siis produktiivne, kui kõik tuuled vastu on.

Lõpp- kokkuvõttes võib eilset päeva nii kirjeldada: teen arvuti lahti, tuletan meelde teemad, millega tegelda vaja, võtan kaisutamist vajava lapse sülle, rahuldan läheduse, istun maha, tuletan meelde, mis teha oli vaja ja sama ring algab. Nii terve päev. Kusjuures, ma ei ole ka üksi mitte. Abiks on ka 100% ”hands on ”vanaema, kes laulab, kussutab, tassib, söödab, mängib. Sellest kõigest hoolimata on Margaretil võime olla kõikjal korraga, all eyes on me.

Nimekiri asjadest, mis eile tehtud ei saanud 😀

* Ujumine
* jalutamine
* d- vitamiin korterist
* Rakvere liigub üritus
* move week ürituse kajastusega seotud materiali kokkupanek
* artikkel bussis nähtud emast, kelle laps terve tee Rakvereni põrandal tooli all röökis
* söögitegemine
* projektidega tegelemine
* tüdrukuteõhtuga tegelemine- yep( sain ühe meili saadetud)
* video montaaž – yep (sain ühega valmis, umbes 5 tegemata)

Üldises plaanis oleks nagu ajulainetele distractor peale pandud, mis mind ajakapslisse asetanud on. Sisenesin aastal 2013, väljumise kuupäev määramata.

Loota võib, et 21. sajand veel siis käsil on (my soul was removed to make room for all this sarcasm),

Ei tea, kas see on nüüd see hetk, mil puhkust, lapsehoidjat või meest, kes: ,,Kallis ära muretse, I got you covered” ütleks?
Või on see nüüd see koht, kus omad vitsad peksavad, et lapse sain sellisel(loe: noor)ajal, kui veel materiaalselt kindlustamata olin? Või on see kõige koosmõju ja mul ei jää midagi muud üle teha, kui hingata(loe:mediteerida) ja seda alles jäänud beebiaega nautida, sest ka kasv oma töö teeb ning sammud lasteaeda seatakse, mille koha järjekorras me veel üheski linnas pole?

Ja üldsegi ma kolmanda eluaastani muinasjutte lugedes ja pannkooke küpsetades kodune mamma olla tahaksin? Sealjuures samal ajal riskianalüüsi alles kujuneva iseloomu pinnalt tehes selle kohta, kas mu üks-ühele hoole, armastuse ja tähelepanuga harjunud laps tavarühmas sotsialiseerumisega hakkama ikka saab, kui seal temaga ka samal määral personaalselt ei tegelda? Pehmot ka nagu kasvatada ei tahaks, aga eriline võiks olla küll mõne ande poolest eksole.

Kuhu kaisutamise, läheduse ning oma isiklikele vajadustele naisena piir tõmmata? Ma lihtsalt ei tea enam. Võiks ju ise ka juuksurisse kunagi veel minna. Või ei ole see nüüd nii oluline.

Siin on hea fotonäide, sellest, kuidas ta mulle aeg-ajalt mõista annab, et mina mannatera olen ja tema siia nõudma on tulnud. See peab 100% paika. (Sünnituspäeva hommikul nägin just sellist unenägu, kus mulle mõista anti, kelle jalas püksid on)
10294325_10152363452462045_7508666843023678392_n

Ja no olgem ausad– ma ise ei raatsi kaugemal kui kõrvaltoas olla ka.. nii igaks juhuks. At all times. Ta ju ikka veel nii pisi, mis sest, et USAs emad juba 2-3kuuste kõrvalt tööle naasevad ja babydoulad üle võtavad. Ma jälle usun energeetikasse ja hingede kastmisesse jne jne.. seda kõike pean ma aga ise voolima..

Ma lihtsalt olen armukade, ambitsioonikas amatsoon, kes tahab ise talle kõik olla, sest ma tean, et nii on kõik minu käe järgi, aga samaaegselt ma tunnen, et nii ei saa ma üldse mitte midagi oldud ega tehtud ja tegelikult on tal kõigi käest midagi õppida.

Emadus ei ole ju tuumafüüsika, tasu on mõõdetav puhta kullana naeratuste ja kallidega, kuid ometigi on ta samaaegselt raskeim amet maailmas.


Heast küljest läks meil nädalavahetus sünnipäeval väga hästi.
Laud oli lookas, millest tooksin välja Gordon Ramsay retsepti järgi tehtud ahjuliha, mis valmis madalal temperatuuril öösel. Liha oli pehme ja esimest korda minu silmis ka lapsele hõlpsasti seeditav, kuigi tegelik eesmärk hoopis muus seisnes. Külalisi oli palju, õhupalli meister tegi Mammule väga armsa poni, mida järgmise hommikuni nätsutati. Emme sai lausa saunaski käia. Aitäh Christianale, aitäh Kristiinale ning veel suurem aitäh kutsumast !

Teeme kniksu,
MJTM