Tag Archives: armastus

Suitsu ja seksivaba elu, on’s see elu? Eksperiment

Ma olen täiesti.. mungastunud.

Viimati khm( bunnyhop) 31. mai 2013.

Viimati kahmasin sigaretti.. khm. (Olin enne rasedust 11a suitsetaja)

Let me think about it now. . .

28. veebruar 2013 äkki.

Ahh, et kuidas siis tundub eluke ilma maiste lõbudeta?

No ärgem kohe nii rutakad olgem.

Veini, vahuveini ja shampust olen ma ikka siin paaril korral rüübanud, seega päris kloostrisse mind viia ei saa, kuid tiibetisse mäe või mõne pilvelõhkuja otsa ümisema võib minna küll.

Suitsetamist aeg-ajalt isegi igatsen ja seda teist samuti, aga samas on ka päris hea rahulik. No boyfriend, no problem, no more pregnancies. Ühtlasi ei pea ma mõtlema igasuguste rasedusvastaste vahendite peale, sest nagu kogemus näitab- seda ei ole veel leiutatud. Mu oma tuttav ja paljud teised naised on jäänud rasedaks pillide, rõngaste jms kiuste ning seniks, kuni apteegi lettidel puudub Indias leiutatud ning BIll Gatesi poolt rahastatud seemejuhadesse süstitav geel, mis sperma ” kahjutuks” teeb.. Lootust on, et see aastal 2015 massidesse saabub, kuid kindel ei ole. Mis puutub igasugustesse hormoon-vahenditesse, siis keemiasse ma lihtsalt ei usu. Kunagi sõin pool aastat pille võtsin 10kg juurde, süda puperas, isu nullis, näonahk rikutud.. No milleks ?

Proovisin ka rõngast ning süda hakkas lööke juba kolmandal päeval vahele jätma, igatahes jube imelik oli olla. Enesetunne taastus peale ” kuuri” lõpetamist.

Siis mingi vahe arvasin, et ma ei saagi üldse lapsi- kuniks saabus mu imearmas Margaret!

Ja nüüd kui ma laste saamiseks täiesti võimeline olen.. olen ma nii jaa naa olukorras. Tahaks iseendale elada, õppida, töötada ning siis jälle samas tahaks ka lapsi. Mulle on jäänud arusaam, et üks välistab teise. Kuid kui ma vaatan neid naisi, kellel on karjäär ning 4 last, siis on nad minu  meelest üliinimesed või lihtsalt kasvatavad nende lapsi 24/7 lapsehoidjad. Olen ise olnud lapsehoidjaks ning olen ka olnud olukorras, kus vaja ise üht.

Hetkel ma tõesti igatsen USA-d, mida muul ajal aastas ei juhtu, kuid kui ma meenutan kõiki neid sooje mehhikko mammasi, kes su lapsele aa-ks ja oo-ks on 24/7/365 ja tegu kvaliteetse eluaegse sidemega on, siis why not. Kuniks ma ise seda ainult võimaldada saan, siis seda ma ka teen. Kuid aeg hingab kuklasse ning elu tahab vägisi mult järgmist sammu. Ja siin ma olen, kombineerimas end emana, naisena, isana..

Kuid jaa, ütleme nii, et sellist tsölibaati ma ei mäletagi endal kunagi olevat alates sellest ajast saadik, kui ots lahti sai tehtud. Võibolla mõni nüüd mõtleb, et issand- issand, aga eks see mul selline pool- eksperimentaal ole ka.

Tean, kuidas elu on seksiga, aga vot kuidas on elu ilma?

Väga palju kehvem ei olegi.

Kui see välja arvatud muidugi, et juuksed keskmisest vähem säravad on, kepseldes ringi kablutada mahti pole, omaette naeratamisest ka välja kasvanud ning muidu segastest elamustest ahhetada võimalik ei ole, sest neid lihtsalt pole.

Nii võib mind vist kuivikute sekka nimetada?

Eks see regulaarne torude puhastus motoorikat ikka veidi enam korras hoia, aga üldiselt tunnen ma ennast vaimselt tugevamana kui kunagi varem.

f8eab5b2946b2e17ba111650ccb1ea27

Tähelepanust, kui sellisest, ei ole mul kunagi puudust olnud ning tegelikkuses pean ütlema, et tavaline(välimusele rõhku panemata) tüdruk olla, on poole rahulikum.

Alles tehti New Yorgis eksperiment, kus naine kõndis ringi ning sai iga nurga ja kandi pealt kommentaare, vilesi ja muid ebameeldivaid kontakti -ja tähelepanu hüüdeid. Hüäänid ma ütlen.
Seda sain omal nahal Los Angeleses kogeda ning pole senini sinna tagasi tahtnud minna. Ei päise päeva ega pilkase pimeduse ajal, kuid eks seda kohtab igal pool. Ka Tallinnas. Rakveres vähem. Noor oled, siis võib kohati isegi meelitav olla, kuid vanemana ja tüdinenumana tahaks järjest pipragaasi lasta.

romantic-love-quotes-for-him-9

Igatahes, kuhu ma jäingi.

Olles nii, nagu ma olen, on mul aega peegeldada iseend ning endas sisalduvat tunduvamalt rohkem.

Juuste maha lõikamine oli selleks üks ideaalsemaid vahendeid, kuidas selle rahuni jõuda ja end leida. On ju budismis selle kohta lausa eraldi tseremooniagi.

Thai men are not considered to be mature adults until they have become monks for a period of time. Thai people call those people “unripe”. Once they have become a monk and left the monkhood, they are then called “thit”. Thai men in government jobs are legally allowed to take three months leave of absence to become a monk.

Kuid jah,olgu siinkohal öeldud, et mees ma ei ole, budismi ei praktiseeri, kuid eks mõjutusi ole kosmiliste kanalite kaudu universumilt saadud paljude usulahkude põhikirjadest.

Spirituaalselt, vaimselt ning hingeliselt lihtsalt iseendaga olla ja mitte kedagi teist sisse lasta
(te vaid kujutage ette seda kogunenud energiat, mis vallandamist ootab õigel ajahetkel), nagu viitsütikuga pomm.

Elu on niipalju edasi läinud ning need inimesed, kellega kunagi sai lävitud on kauge- kauge minevik kuskilt teisest dimensioonist.

Quality over quantity.

Ja siis saba, sarvede ja sulgedega.

See tulev kevad on 7 aastat täis iseendaga abielus olemisest, peaks vist lausa tordi tellima.

Eks vaatame siis, kuidas see (munga)elu edasi läheb.

Keskendume endale, vaimsusele ja loovusele.  Why buy a cow when the milk is for free and why the hell would I buy an entire big just to get a little sausage?

If nothing goes right, go left.

Asi on põhimõttes.

Ma põhimõtteliselt lubasin iseendale, et ma enne abielu rohkem ühtegi seksuaalsuhtesse ei astu.

Lihtsalt sellepärast, et keegi hot on või mina hot olen või õhk hot on?
Palju tugevam on olla inimene, kes oma ihasi taltsutada oskab, suudab ja tahab. Ja tahaks üldsegi midagi väga väga kvaliteetset.
Ja mitte grammigi vähem.

Nii kange tädi olengi.

deal wit it

images (2)

Advertisements

laps bussipõrandal nutmas

Eile õhtul nägin netis ringelnud uudist, mille peategelased bussist välja ähvardati tõsta. Meie sõit kulmineerus politseiga, kes lapsega kaasreisijale bussijaama vastu kutsuti.

Sõitsime siis meie pühapäeval Margaretiga sünnipäevalt kodupoole ning sattusime ühe teise naisterahva ja tema lapsega üsna lähestikku. Naisel paistis vanust olema 21(+- 3a), lapsel kasvu järgi 3-4, arengu järgi vähem. Ilmselgelt tegu vaesemapoolse näitega. Emal riided väga kantud, jope plekiline, tuhvel ausõnaga jalas. Lapsel hambad küll kõik juba suus, kuid äärmiselt musta katuga kaetud, ühe käe sõrmed lahases, juuksed silmini ning ainsa mänguasjana paistis kaasas olema aastaid näinud ja ilmselt enam mitte funktsioneeriv rääkiv koer, mis paljudele beebidele 6. elukuu täitumise soetatakse. Kolme aastasele lapsele on tegu juba titeka mänguasjaga. Esimese 15-20 minuti jooksul bussijaamast sõitma hakates oli näha lapse ja naisterahva vahel häiritust, mis tõenäoliselt sellest tingitud oli, et ühistranspordiga sõit neis ebamugavust tekitas, kas siis vähese kasutuse tõttu või rohke rahvaga ühes bussis olemise tõttu.

Iga kümne minuti möödudes hakkas laps aina enam rahutumalt käituma. Rapsis nii ja naa. Ta ei osanud kuidagi olla. Ema oskas seda veel vähem. Küll sahmerdas ta räbaldunud välimusega kotist vett otsida, küll seda, küll teist. Koti lukk käis tal kinni- lahti-maha-üles- lahti- kinni umbes 3x 5 minuti jooksul nö asja tehes, kuid samal ajal ise olukorra käekäigu kujunemise pärast varjatult aina enam paanikasse minnes. Laps oli koos temaga langemas tugevnevasse stressi ning pälvis aina rohkem kaasreisijate tähelepanu. Kes oli jõudnud magama jääda, ärkas. Kui minu tütar ärganud oli, sain asendit muuta ning koputasin tollele noorele naisele õlale ning soovitasin tal lapsele aknast väljas olevaid puid tutvustada. See aga lõhkus niiöelda jää ka teiste reisijate allasurutud ebamugavuses ning olukord jõudis faasi, kus üks meesterahvas kahtlustas naist lapse vastu tahtmist röövimises ning talle hoopiski politsei helistas terve ülejäänud sõidu aja bussijuhiga valvet pidades, et viimane veel jooksu ei paneks. Naisterahvas minu kõrval nõustus sellega, et tegu sotsiaalhoolekande küsimusega võib olla. Ilmselgelt käis selle lapse haldamine naisele üle jõu nii vaimselt kui füüsiliselt, materiaalsusest rääkimata.

Ma pakkusin poisile kriitilisuse haripunktis kohukest, mille ta rõõmuga vastu võttis ja viieteistkümneks minutiks tähelepanu sellele pakendile koondas. Ema ” aitas” tal seda sealjuures ka süüa. Loll poiss ei paistnud ta olevat, kohalikud politseinikud teadsid mainida, et poisi ema mööda arste käib(pidavat haige? poiss olema).. Ei ütleks. Pigem tundus olevat arengus maha jäänud ning seda saab ravida vaid tegeluste ja arendamise käigus. Olukorra subjektiivseks hindamiseks kasutasin oma kaasas olnud kaamera järelejäänud akuraasukest kahjuks jäi kõige aktiivsem tegevus emalt tähelepanu saamiseks peahoopide jagamise ja muu näol aku ulatusest välja, küll aga saab suhtumisest aru ka allolevalt materialilt.

Sellel sõidul oli bussis lähikondlastel kõigil jube olla.

Ma loodan, et kui see naine end ära tunneb, siis ta teinekord oma tähelepanu vajavat poega bussipingi all põrandal jalgu trampida ei lase ning talle aknast väljavaateid näitab ja lapsele ise midagi reisile kaasa märkab võtta kohukese või lasteraamatu näol.

Kui selleks võimalusi ei ole, siis palun need leida. Häid inimesi meie ümber on palju ning küsida võib nii Facebookist kui ka perearstilt. Võimalused on igalpool, neid tuleb vaid osata näha!

Kes selle teemaga jätkuvalt soovivad arutelus jätkata, siis oleks tore, kui keegi annaks nõu, kuidas sellise keerulise lapsega tegeleda kõige õigem oleks.

Eksperiment: mis juhtub siis, kui ema beebit ignoreerib

Allolevas videos selgitab Harvardi Ülikooli doktor Edward Tronic, kuidas laps ema näoilmetest enda läheduse vajaduse rahuldab.

Lapsele on vaja anda kogu oma armastus ning tähelepanu, ta vajab seda. Seda saab väljendada näoilmetega nagu iga ema seda ka teeb. Beebi on siis näiliselt õnnelik, täidetud ja rahulik. Niipea kui ema tuimalt jõllitab, ilma igasuguse ilmeta ta tähelepanu küsimisele ignoreerivalt vastates muutub beebi ebamugavuse tase, ta läheb segadusse ja ta pettub pisarateni.

Bussilooga tõmbaksin ma siinkohal paralleeli, ema ei andnud lapsele näoilmetega vastuseid ning laps läks hüsteeriasse. 

”Ära seisa liikumatult ukseaval, kui laps röögib, et vaid su puudutust tunda. Mine oma lapse juurde. Mine tema juurde million korda.” Peggy O’mara

Doktor Tronicu loodud eksperiment näitab meile, et vaatamata ema liikumatule näole beebi ei lõpeta üritamast temast emotsiooni välja saada. Nad läbivad korduvaid tsükleid püüdes tähelepanu saada, pettuvad, kurvastavad ning nö pühivad põlved puhtaks ning proovivad jälle.
See on hämmastav eksperiment, mida iga ema peaks nägema.

Ükski beebi ei sünni siia ilma kurjana ning minu meelest see vaid tõestab fakti, et beebidel on lõputu optimism, tingimusteta armastus. Proovigem samaga vastata.

MJTM