Category Archives: reisimine

laps bussipõrandal nutmas

Eile õhtul nägin netis ringelnud uudist, mille peategelased bussist välja ähvardati tõsta. Meie sõit kulmineerus politseiga, kes lapsega kaasreisijale bussijaama vastu kutsuti.

Sõitsime siis meie pühapäeval Margaretiga sünnipäevalt kodupoole ning sattusime ühe teise naisterahva ja tema lapsega üsna lähestikku. Naisel paistis vanust olema 21(+- 3a), lapsel kasvu järgi 3-4, arengu järgi vähem. Ilmselgelt tegu vaesemapoolse näitega. Emal riided väga kantud, jope plekiline, tuhvel ausõnaga jalas. Lapsel hambad küll kõik juba suus, kuid äärmiselt musta katuga kaetud, ühe käe sõrmed lahases, juuksed silmini ning ainsa mänguasjana paistis kaasas olema aastaid näinud ja ilmselt enam mitte funktsioneeriv rääkiv koer, mis paljudele beebidele 6. elukuu täitumise soetatakse. Kolme aastasele lapsele on tegu juba titeka mänguasjaga. Esimese 15-20 minuti jooksul bussijaamast sõitma hakates oli näha lapse ja naisterahva vahel häiritust, mis tõenäoliselt sellest tingitud oli, et ühistranspordiga sõit neis ebamugavust tekitas, kas siis vähese kasutuse tõttu või rohke rahvaga ühes bussis olemise tõttu.

Iga kümne minuti möödudes hakkas laps aina enam rahutumalt käituma. Rapsis nii ja naa. Ta ei osanud kuidagi olla. Ema oskas seda veel vähem. Küll sahmerdas ta räbaldunud välimusega kotist vett otsida, küll seda, küll teist. Koti lukk käis tal kinni- lahti-maha-üles- lahti- kinni umbes 3x 5 minuti jooksul nö asja tehes, kuid samal ajal ise olukorra käekäigu kujunemise pärast varjatult aina enam paanikasse minnes. Laps oli koos temaga langemas tugevnevasse stressi ning pälvis aina rohkem kaasreisijate tähelepanu. Kes oli jõudnud magama jääda, ärkas. Kui minu tütar ärganud oli, sain asendit muuta ning koputasin tollele noorele naisele õlale ning soovitasin tal lapsele aknast väljas olevaid puid tutvustada. See aga lõhkus niiöelda jää ka teiste reisijate allasurutud ebamugavuses ning olukord jõudis faasi, kus üks meesterahvas kahtlustas naist lapse vastu tahtmist röövimises ning talle hoopiski politsei helistas terve ülejäänud sõidu aja bussijuhiga valvet pidades, et viimane veel jooksu ei paneks. Naisterahvas minu kõrval nõustus sellega, et tegu sotsiaalhoolekande küsimusega võib olla. Ilmselgelt käis selle lapse haldamine naisele üle jõu nii vaimselt kui füüsiliselt, materiaalsusest rääkimata.

Ma pakkusin poisile kriitilisuse haripunktis kohukest, mille ta rõõmuga vastu võttis ja viieteistkümneks minutiks tähelepanu sellele pakendile koondas. Ema ” aitas” tal seda sealjuures ka süüa. Loll poiss ei paistnud ta olevat, kohalikud politseinikud teadsid mainida, et poisi ema mööda arste käib(pidavat haige? poiss olema).. Ei ütleks. Pigem tundus olevat arengus maha jäänud ning seda saab ravida vaid tegeluste ja arendamise käigus. Olukorra subjektiivseks hindamiseks kasutasin oma kaasas olnud kaamera järelejäänud akuraasukest kahjuks jäi kõige aktiivsem tegevus emalt tähelepanu saamiseks peahoopide jagamise ja muu näol aku ulatusest välja, küll aga saab suhtumisest aru ka allolevalt materialilt.

Sellel sõidul oli bussis lähikondlastel kõigil jube olla.

Ma loodan, et kui see naine end ära tunneb, siis ta teinekord oma tähelepanu vajavat poega bussipingi all põrandal jalgu trampida ei lase ning talle aknast väljavaateid näitab ja lapsele ise midagi reisile kaasa märkab võtta kohukese või lasteraamatu näol.

Kui selleks võimalusi ei ole, siis palun need leida. Häid inimesi meie ümber on palju ning küsida võib nii Facebookist kui ka perearstilt. Võimalused on igalpool, neid tuleb vaid osata näha!

Kes selle teemaga jätkuvalt soovivad arutelus jätkata, siis oleks tore, kui keegi annaks nõu, kuidas sellise keerulise lapsega tegeleda kõige õigem oleks.

Eksperiment: mis juhtub siis, kui ema beebit ignoreerib

Allolevas videos selgitab Harvardi Ülikooli doktor Edward Tronic, kuidas laps ema näoilmetest enda läheduse vajaduse rahuldab.

Lapsele on vaja anda kogu oma armastus ning tähelepanu, ta vajab seda. Seda saab väljendada näoilmetega nagu iga ema seda ka teeb. Beebi on siis näiliselt õnnelik, täidetud ja rahulik. Niipea kui ema tuimalt jõllitab, ilma igasuguse ilmeta ta tähelepanu küsimisele ignoreerivalt vastates muutub beebi ebamugavuse tase, ta läheb segadusse ja ta pettub pisarateni.

Bussilooga tõmbaksin ma siinkohal paralleeli, ema ei andnud lapsele näoilmetega vastuseid ning laps läks hüsteeriasse. 

”Ära seisa liikumatult ukseaval, kui laps röögib, et vaid su puudutust tunda. Mine oma lapse juurde. Mine tema juurde million korda.” Peggy O’mara

Doktor Tronicu loodud eksperiment näitab meile, et vaatamata ema liikumatule näole beebi ei lõpeta üritamast temast emotsiooni välja saada. Nad läbivad korduvaid tsükleid püüdes tähelepanu saada, pettuvad, kurvastavad ning nö pühivad põlved puhtaks ning proovivad jälle.
See on hämmastav eksperiment, mida iga ema peaks nägema.

Ükski beebi ei sünni siia ilma kurjana ning minu meelest see vaid tõestab fakti, et beebidel on lõputu optimism, tingimusteta armastus. Proovigem samaga vastata.

MJTM

Advertisements