Category Archives: ettevõtlikud emad

Emmed käisid Tupperware naistekal

Pole pikalt midgai kribanud, kuid seda seetõttu, et ei olnud parajasti midagi põnevat teoksil.

Nüüd aga käisime Lääne- Virumaa beebsude ja nende emmedega naistekal, kus saime küpsetiste osas tarkusi juurde ammutada meile selleks kohale vuranud Tupperware esindaja käe läbi.

Tegelikkuses mõtlesin küll süsivesikutele mõneks ajaks adjöö öelda, kuid see jõudis kesta äkki nädal? 😀

Menüüsse said siis kaneelisaiakesed õunaviiludega

DSC04155 DSC04179

siis see

DSC04166 1561106_831892290195174_4524689183466804585_n

ja see yumyum

DSC04231

Me olime mõlemad väga rahul. Mõnus olemine hubases kodukeses ning lapsed koos kõik peadpidi 🙂

DSC04173

Meie täname osalejaid ning võõrustajat,

Järgmise korrani 🙂

Advertisements

sinised esmaspäevad on tõepoolest olemas

Problems or blessings.
Depends how to look at it

Niipalju oleks teha ühte ja teistpidi, aga kohati selline tunne, et ma olen halvatud. Nagu nüüd. Käisime Margareti sõbranna Christiana sünnipäeval ning korjasime mingi vahva viiruse, mille tõttu preili nohu ja palavikuga maas on. Lisaks ka oksendas 2x, millest viimase ma endale kraesse sain ja koos dušši alla läksime. Nüüd on mul ka endal neel valus ja nina paks.

Ole siis produktiivne, kui kõik tuuled vastu on.

Lõpp- kokkuvõttes võib eilset päeva nii kirjeldada: teen arvuti lahti, tuletan meelde teemad, millega tegelda vaja, võtan kaisutamist vajava lapse sülle, rahuldan läheduse, istun maha, tuletan meelde, mis teha oli vaja ja sama ring algab. Nii terve päev. Kusjuures, ma ei ole ka üksi mitte. Abiks on ka 100% ”hands on ”vanaema, kes laulab, kussutab, tassib, söödab, mängib. Sellest kõigest hoolimata on Margaretil võime olla kõikjal korraga, all eyes on me.

Nimekiri asjadest, mis eile tehtud ei saanud 😀

* Ujumine
* jalutamine
* d- vitamiin korterist
* Rakvere liigub üritus
* move week ürituse kajastusega seotud materiali kokkupanek
* artikkel bussis nähtud emast, kelle laps terve tee Rakvereni põrandal tooli all röökis
* söögitegemine
* projektidega tegelemine
* tüdrukuteõhtuga tegelemine- yep( sain ühe meili saadetud)
* video montaaž – yep (sain ühega valmis, umbes 5 tegemata)

Üldises plaanis oleks nagu ajulainetele distractor peale pandud, mis mind ajakapslisse asetanud on. Sisenesin aastal 2013, väljumise kuupäev määramata.

Loota võib, et 21. sajand veel siis käsil on (my soul was removed to make room for all this sarcasm),

Ei tea, kas see on nüüd see hetk, mil puhkust, lapsehoidjat või meest, kes: ,,Kallis ära muretse, I got you covered” ütleks?
Või on see nüüd see koht, kus omad vitsad peksavad, et lapse sain sellisel(loe: noor)ajal, kui veel materiaalselt kindlustamata olin? Või on see kõige koosmõju ja mul ei jää midagi muud üle teha, kui hingata(loe:mediteerida) ja seda alles jäänud beebiaega nautida, sest ka kasv oma töö teeb ning sammud lasteaeda seatakse, mille koha järjekorras me veel üheski linnas pole?

Ja üldsegi ma kolmanda eluaastani muinasjutte lugedes ja pannkooke küpsetades kodune mamma olla tahaksin? Sealjuures samal ajal riskianalüüsi alles kujuneva iseloomu pinnalt tehes selle kohta, kas mu üks-ühele hoole, armastuse ja tähelepanuga harjunud laps tavarühmas sotsialiseerumisega hakkama ikka saab, kui seal temaga ka samal määral personaalselt ei tegelda? Pehmot ka nagu kasvatada ei tahaks, aga eriline võiks olla küll mõne ande poolest eksole.

Kuhu kaisutamise, läheduse ning oma isiklikele vajadustele naisena piir tõmmata? Ma lihtsalt ei tea enam. Võiks ju ise ka juuksurisse kunagi veel minna. Või ei ole see nüüd nii oluline.

Siin on hea fotonäide, sellest, kuidas ta mulle aeg-ajalt mõista annab, et mina mannatera olen ja tema siia nõudma on tulnud. See peab 100% paika. (Sünnituspäeva hommikul nägin just sellist unenägu, kus mulle mõista anti, kelle jalas püksid on)
10294325_10152363452462045_7508666843023678392_n

Ja no olgem ausad– ma ise ei raatsi kaugemal kui kõrvaltoas olla ka.. nii igaks juhuks. At all times. Ta ju ikka veel nii pisi, mis sest, et USAs emad juba 2-3kuuste kõrvalt tööle naasevad ja babydoulad üle võtavad. Ma jälle usun energeetikasse ja hingede kastmisesse jne jne.. seda kõike pean ma aga ise voolima..

Ma lihtsalt olen armukade, ambitsioonikas amatsoon, kes tahab ise talle kõik olla, sest ma tean, et nii on kõik minu käe järgi, aga samaaegselt ma tunnen, et nii ei saa ma üldse mitte midagi oldud ega tehtud ja tegelikult on tal kõigi käest midagi õppida.

Emadus ei ole ju tuumafüüsika, tasu on mõõdetav puhta kullana naeratuste ja kallidega, kuid ometigi on ta samaaegselt raskeim amet maailmas.


Heast küljest läks meil nädalavahetus sünnipäeval väga hästi.
Laud oli lookas, millest tooksin välja Gordon Ramsay retsepti järgi tehtud ahjuliha, mis valmis madalal temperatuuril öösel. Liha oli pehme ja esimest korda minu silmis ka lapsele hõlpsasti seeditav, kuigi tegelik eesmärk hoopis muus seisnes. Külalisi oli palju, õhupalli meister tegi Mammule väga armsa poni, mida järgmise hommikuni nätsutati. Emme sai lausa saunaski käia. Aitäh Christianale, aitäh Kristiinale ning veel suurem aitäh kutsumast !

Teeme kniksu,
MJTM

no tere tore,

Niipalju siis tänahommikusest Riiga sõidust. Eile olin veidi teistel lainetel ja kui täna hommikul kell 5( sain üles, jess) pileteid kontrollima hakkasin, siis mida pole, pole pileteid 😀  Aga no olgem ausad( peale eilset jooksmist) ega ma väga kurb polnudki, saigi edasi põõnata. Täna siis hakkasin pileteid ajama ja tuleb välja, et Lux Ekspressi luxurious company väga 10. kuuste beebidega mammasi ei tervita. Lounges oleks ju mõnus kahekesi rahulikult tsillida, aga sinna väga suunda ei antud-economysse veel kuidagi, aga sellisel juhul peaksin 10. kuusele sülelapsele eraldi täispileti ostma istmele, mida ta ei kasuta. Ehk siis 28+ 28 või oli see nüüd 21+ 21. Vahet pole, igatahes olgu siinkohal Ecolines tervitatud.

Wippii, piletid ostetud ja homme oleme 10-17ni business miitingul Mammuga. haha

enne ja pärast tšillime Christiana mamma juures 😉

eilselt Rakvere mammade liikumisaasta algusest selline vahva meenutus,

picsj
P
äikest !