Category Archives: argipäev

katus suitseb

Grrrr, Tore Tali küll,

Läksin siis ka mina täna õue niiöelda talvemõnusi nautima. Kõnniteed olid peaaegu puhtad, lompe minimaalselt. Kiikumas käidud, kuigi kiigeplats oli täielik liuväli. Hoogu lükates pidi varvastega võimalikest küngastest kinni hoidma, et mitte pikali käia. Ok, Mammu magama pandud, edasi. Kuniks. Mul ühe jala talla alune ala seespool saabast(lemmikud) märjana hakkas tunduma, katsusin ja voala, ongi märg. Selge, mul on kummipõhjaga roomikutes auk, kust vesi sisse pääseb. YESS.

Kõnnin siis edasi üritades kuivale jalale keskenduda ise lausudes ” Think happy thoughts, think happy thoughts.” Kuniks. Meil selles rookimata kõnniteede rägastikus Rägavere teel esiratta kinnitus alt vedas ning ratas põhimõtteliselt ausõna peal küljes rippus. YESSSSSSS

Viimased 500m lükkasin vankrit koju kahe tagumise ratta peal.

Seda ratast olen ma korra juba nö parandanud, kui eelmise kuu mainimata ” hüppan koera eest peitu su vankri taha ja tõmban vankri põiki ette endale, nii et mutreid igasse ilmakaarde lendab” seigast mul sellesama eesmise ratta mutter kesteab kuhu lendas ja ma selle ühe ehituspoest saada mutriga asendasin. Toimis päris edukalt, tänaseni.

Ühesnaga mina rohkem oma nina õue ei pista. Aitab.

Kakao ja küpsised, ilmutage end!

Advertisements

Muksula ”aasta kuulutuse” tiitlit ei anta välja või ?

Ma nomineeriks selle:

Aasta kuulutus Muksulas

 

Seriously?

Pigem annaks juba heategevusele või ei ?

Laiskus võtab maad

Täna ei räägi ma midagi kasulikku, veel vähem teen ma midagi säärast.

Tegelikult on see nii juba terve nädal.

Hakkasin mõtlema(mida ei juhtu ka üldse tihti, mkm), et Margaret pole inimesi ja beebisi näinud juba praktiliselt terve see nädal.

Sinna sisse ma ei arvesta teisipäevast arstil käiku ning eilset massaaži, kus ta lihtsalt heast peast võõrastama otsustas hakata ja me sealt sama kiirelt jalga lasime kui tulnud olime 😀

Tavaliselt ta ei võõrasta ning juu siis ei olnud see terapeut talle meelepärane. Üsna jahe ka teine.

HOMME lubasime uuesti minna(kas helistan ja ütlen ära või käime ikka mõned korrad?).

Aeg oli tänaseks, aga kunaseal olles füsioterapeut vaatas ka suhteliselt päris- 10x- vast- vaja -ei- lähe näoga otsa, siis leppisime kokku, et ta parem õpetab mulle basic võtted, kuidas mina ta krussi keerduvaid varbaid lahti mudida saaksin ja kuidas ta maha potsatamist vältida. Ei pidavat hea olema.

Seega otsustasime vabalt võtta ja lihtsalt tubased kiisud olla kerge postkontori-poe ringiga.

Postkontori ringiga seetõttu, et ma oma mantlit Kuressaarde raske, raske südamega postitamas käisin.

Ma otsisin teda omale tikutulega ja see mantel oli mulle sama armas kui üks paar vanavanavanaema käsitsi kootud villaseid sokke.

Kõik poed- ma kordan, KÕIK poed käisin Meiril läbi.

Lõpuks leidsin endale sobiva Espritist. Hinna ja kvaliteedi suhet siis põhiliselt silmas pidades, kuna üle 200 EURi ma põhimõtteliselt ei olnud nõus kulutama asjale, mis järgmisel talvel võibolla juba moest väljas on, mitte, et ma moega kaasas käiksin.

Pigem üks ajatu asi kallimalt, kui üks iga langeva kraadi kohta.  Ning ma pean ütlema, et need olid mu elu kõige paremini kulutatud 200 euri. Jope/mantel/üleriie valdkonnas siis.

See on ju kõigest üks mantel (kordasin ma endale terve tee postkontorisse)!

Katsume nii asja võtta:

Mantlid on nagu mehed ja trammid.
Alati tuleb uus ja parem või tuleb vana (moodi) tagasi.

Seniks aga,

võtame minuti ja mälestame nüüd kõik koos mu armsat mantlit, mis mu figuuri rasedana ja enne seda väga väga tublilt teenis. Ta on loodetatavasti heades kätes.
DSC04034
———————

Ma väga tänan teid.

Muud juttu.

Olen peale rasedust ja sünnitust üldse paras ökömamma.

Kui küüsi lakin, siis ainult läbipaistva tugevdava möginaga ning juukseid värvin ka ainult henna möginaga, kui üldse.

Mida ma öelda tahan on see, et ma värvisin oma juukseid nüüd esmaspäeval üle .. ei mäletagi. Viimane kord oli vist juulis 2013. ( Ja ma ütlen seda nii, sest ma olen reaalselt oma pead värvinud millegagi iga kuu alates ajast, kui esimeses klassis esimesed triibud sai tehtud. Vähemalt mulle endale tundub nii. )

Tookord oli tulemus muidugi mõnus.

Rasedus hakkas ka just välja paistma..
silmadest. 1044950_10201501821728762_1761341871_n

See alumine pilt on poolteist kuud hiljem, kui toon maha oli pestud ning üldpilt selliseks veidi kulunuks tõmbas.. Teate küll,  nagu selline hää vein või juust või shampus või need muud asjad, mis ajaga ikka paremaks lähevad ning mille väärtus tõuseb.. kõht tuli ka see aeg alles tegelikkuses ette.

1209067_10201882468724699_1922837710_n
Siin järgmisel pildil oleme me juba jaanuaris 2014 Margaretiga kahekesi ning siit on näha kui hästi see salgutamine välja kasvas.

Üleminek oli super, nii loomulikku tulemust tahtsin AASTAID !

Margaret on muidugi väikese väsinud kala näoga siin ühe pisi sõbra minisünnal.
Eks me mõlemad olime parajalt läbi alles.

1499600_10202889356376261_712058139_n
Siis hakkasid mind juuksed häirima.

Imetamise ja beebi eest hoolt kanda pikkade juustega oli minu jaoks (müts maha, kes suudavad  enda juuste JA lapse eest hoolt kanda) pehmeltöeldes võimatu.

Üks kahest.

Kas on mul lokid keeratud, õlitatud, kammitud, sätitud ja perfektselt kuumutatud ja laps kaelani pa*as või ise kaelani pa*as ja laps särama lihvitud.

(Vähemasti siis, kui imetada 1,5 tunniste vahedega öösel ja päeval koguaeg pikali olles külge vahetada ja juukseid eest sättida ühelt küljelt teisele, kinni panna ja siis uuesti lahti ja siis kammida ja pesta, balsameerida, sättida jne jne jne.. )

Igatahes eelistasin ma viimast.

Lihtsalt ei jätkunud seda aega juuste jaoks, sorri.  Ega ausaltöeldes ka tahtmist.

Oma beebsu oli poole mõnusam hooldada. Ikkagi ju täitsa tutikas teine.

Seega tulemus sai selline.

10277031_10203678608587073_8388929136695236364_n

And while I was already down there, why not try some Amber Rose 😀

Tuleb pilt järgmise aasta juulist. Juuli 2014 siis.

Oli päris äge, eriti keset palavat suve.

Nii mõnigi ratturipoiss pidi lenksu võssa keerama, kui preilid poodi jäätise järele kärutasid.

Ainus asi mille kallal näägutaks on see, et kui muidu peab sättima ja möllama ja föönitama ja koolutama, siis lühikese puhul peab pidevalt värskendama ehk lõikama. Masinaga. Ja kas te teate, kuipalju neid väikeseid 2mm pikkuseid karvu igalepoole lendab ja kui kaua ma neid veel oma peanahalt välja pesin?

Vastus: Umbestäpselt järgmise lõikuskorrani.

See muutus ka tüütuks.

(Thats it, I need a personal hairdresser! )

10329190_10203905412777036_4302198507428883047_n

Ning kui juba nii nullilähedal ära käia, siis proovime ikkagi MACH3 nahkpea ka ära.

Kasvõi elus vaid korra.

10414535_10204015072478460_5009194998027601143_n

Üldjuhul olen terve elu ikka pikkade tumedatega olnud, millest viimasel 5 aastal enne lõikusi oli säärane look põhiline

404294_4804618514690_670508933_n

Sekka võtteid ajast, mil 20-21aastat sai oldud

saaremaal

OEH JAH.

Kogu see kaotsiläinud ressurss aja ja vahendite näol. Ostnud parem omale mõni hea raamat eksole ja lajatanud omale sellega! 

Olles läbinud selle juuksemaratoni, siis tänasel päeval ei kipu naljalt käsi enam vesiniku järele ning kasutasin hoopis juhust nendele nii moe pärast läike andmiseks Henna toonijat kasutada.

(Mõni kohe ei saa!)

Hennat ei olnud ma tõesti varem kordagi proovinud, hoidsin äkki tunnike peas ja kartsin antud tooni vaadates kõige hullemat. 

DSC04319
Kuid minu üllatuseks pesin ma kõik selle lillamusta maha ning VOALA.

Värske, särav ning taltsutamatu(the hair I mean!).

DSC04329

TERE SÜGIS!

this is how we do

Väljas ilmad aina jahenevad ning üks moodus mänguväljakul kiikumiseks on selline

nädal viirusega maadlemist.. energia on lõpuks taastumas!

Kas teil ei ole seda tunnet peale haige olemist, et te maailmale värske pilgu heidate ning teda valmis taaskord vallutama olete?

Täna käisin jalutamas, ostsin lademetes shokolaadi ja sain seda juba isuga ka söödud. Järelikult hakkan ma taastuma.

gif03

Mammu mürgeldab nagu hull. Kuhu saab ,paneb käed taha ning ma arvan, et puzzlede ja muu säärase kokkupanek ei ole enam kaugel. Lahti oskab ta asju juba edukalt praegu võtta 😀 Telefoniraamatust on puru alles. Titekad mänduasjad lendavad üle õla, kassipiimaga pestakse põrandat ja kui kass ise veel ette jääb, siis tema saab sabast sikutatuna õhulennu osaliseks. Kui mina ette jään, siis ronitakse selga, sikutatakse juustest või tehakse musi. Olenevalt tujust.

Peaks mingi hetk teile näitama ka kui suured me juba oleme 🙂 Ja veel kui asjalikud!

Varsti ka ujumisrõnga loosimise aeg käes, jejeeee

Milliseid arendavaid tegevusi te oma 11. kuustega tegite?